Küpsetamisel puutute kindlasti kokku kahe materjaliga "küpsetuspulber" ja "söögisooda", kuid paljud inimesed ei tea nende erinevust ja isegi arvavad, et neil on sama funktsioon.
Esiteks on küpsetuspulber välimuselt väga väikeste osakeste ja suhteliselt valge värvusega peen pulbriline objekt. Söögisooda on peen kristalne pulber, millel on veidi granulaarsust ja väga läikiv pind. Kuigi söögisooda on valget värvi, on see valgem kui küpsetuspulber.
Nende peamised toorained on samuti väga erinevad. Küpsetuspulbri peamised toorained on üldiselt sooda ja maisitärklis ning ülejäänud koostisosad on mõned happelised ained. Söögisooda peamine tooraine on anorgaaniline sool-naatriumvesinikkarbonaat.
Küpsetuspulber on valge pulber, mis on valmistatud söögisoodast koos muude happeliste materjalidega ja täiteainena maisijahuga. Kui küpsetuspulber puutub kokku veega, happeliste ja aluseliste pulbritega ning lahustub vees, et reageerida, hakkab osa sellest eraldama süsihappegaasi ning küpsetamise ja kuumutamise käigus eraldub rohkem gaase. Need gaasid panevad toote paisuma ja pehmendama. Seega kasutatakse kookide valmistamiseks küpsetuspulbrit ning koogid peavad olema kohevamad ja pehmemad kui küpsised.
Söögisoodat nimetatakse ka söögisoodaks, raskeks leeliseks, naatriumvesinikkarbonaadiks ja happeliseks naatriumkarbonaadiks. See on tavaline söödav leelis, mis reageerib happega, tekitades mullid ja lendudes, kuid see ei ole pehme. Kõige levinum praktiline söögisooda kasutusala on küpsetusaine kergitusaine, mistõttu küpsiste valmistamisel söögisoodat lisades muutuvad küpsised krõbedaks.
Söögisooda ja küpsetuspulber on mõlemad kergitusained. Neid segatakse ja lisatakse enne küpsetamist, et tekiks süsihappegaas ja soodustaks küpsetiste kerkimist. Küpsetuspulber sisaldab söögisoodat, kuid neid kahte ainet kasutatakse erinevates tingimustes. Mõned retseptid nõuavad söögisoodat, teised aga küpsetuspulbrit.
